Ühes Tallinna koolis meisterdasime laste ja isadega eelmisel nädalal lennukeid. Kaksikud tüdrukud panid oma lennukitele nimeks Elsa ja Elviine. Arvasin, et need on tüdrukute nimed, kuid tuli välja, et Elsa ja Elviine olid Eesti esimesed naislendurid. Hakkasin paar päeva hiljem asja uurima ja avastasin põneva loo Elviine Kaalepist, kes tõesti oli üks esimestest naislenduritest. Ütlemata põneva elulooga Tallinnast, Nõmmelt pärit tüdruk. Lugu temast ilmus ajakirjas Kultuur ja Elu 2/2005, mille otsustasime ka oma blogis teieni tuua.

Põnevat lugemist koos lastega!

Elvy Kalepi tormiline elu

Ajakiri Kultuur ja Elu 2/2005
TEKST:HEIKI RAUDLA

Kui Heiki Raudla 2005. aasta jaanuaris luges Sakalast Anto Juske lugu Eesti esimesest naislendurist Elviine Kalepist, meenus talle, et kusagil koduses arhiivis on midagi tema kohta. Materjale sirvides tõusis huvi asja edasi uurida ja nii saigi paberile lugu naisest, kes Eestis kandis nime Alviine või Elviine Kalep (Kaalep), välismaal aga Elvy Kalep.

Nagu näitavad kirikuraamatud, sündis Alviine (Alwine)-Johanna Kalep (Kaalep) Pärnumaal, Tori kihelkonnas, Taali vallas 26. juunil 1899 (vkj.). Isa Aksel (Axel) Emil (s. 9.03.1875) oli pärit Jänedalt ka pidas lukksepa ametit, ema Joanna (s. Liidemann) sündis Tori kihelkonnas 28.aprillil 1979. Aksel ja Joanna abiellusid 6. septembril 1898.
Elvy oli pere ainus laps. Tema pika ja keerulise, legende täis elu kohta polnud andmeid lihtne leida ja mõnedki neist on vastuolulised. Pealegi pärineb osa fakte ajakirjandusest ja nii mõnelgi puhul kerkib küsimus, kus on tõde, kus mitte.

Põgenemine itta

1. aastal ilmus Florida ajalehes „The Naples Daily News“ pikk lugu Elvy Kalepist. Sealt võib lugeda, et ta oli vaevalt aastane, kui ta mõlemad vanemad surid. Tallinnas Nõmmel Tähe tänavas elanud Kristini nimelised sugulased võtsid ta oma perekonda. Tüdruk oli andekas, kuid rahutu iseloomuga. Juba väikese lapsena põgenes ta kodust, et minna laia ilma. See aga ei õnnestunud tol korral, tütarlaps püüti Balti jaamas kinni. Kaheksa aastasena tegeles ta joonistamise ja karikatuuride sirgeldamisega. Peale alghariduse saamist asus Elvy õppima Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi. Seal märkasid õpetajad tema keevalist natuuri ja andekust ning arvasid, et sellest neiust veel kunagi kord kõneldakse.
   1916. aastal saadeti Elvy sõja jalust ära algul Narva, siis Peterburi, kuid seal ta just revolutsiooni raginasse sattuski. Oma elamusi revolutsioonist kirjeldas Kalep hiljem järgmiselt: “Olin tädiga just minemas üle Neeva jõe, kui märkasime teisel pool kaldal mingisugust paraadimoodi marssimist. Et põgusamat ülevaadet saada, ronisime mõlemad silda piiravale vallile ja sealt nägimegi revolutsiooni algust. Silla otsa juures kihas suur, rahutu rahvamurd, liikus sõdurite rivi, askeldasid relvastatud ratsapolitseinikud ning piikidega ja mõõkadega varustatud kasakad. Just viimased ratsutasid energiliselt edasi-tagasi ja osutusid korra hoidmise ülesannetes kõige aktiivsemaiks.
   Millegipärast läks üks hobune peruks, taganes vastu laternaposti ja komistas koos ratsanikuga pikali. Mees paiskus vastu tänava äärekivi ja sealjuures paukus ta püss. Vaevalt oli see juhuslik pauk kõlanud, kui rahvahulk läks sõna otseses mõttes marru, olles ilmselt arvamusel, et ratsanik rahva peale tulistas. Seejärel rünnati pooloimetut tänaval lamajat ja materdati mees sõna otseses mõttes surnuks.“
   Järgneval ööl puhkesid rahutused juba laiemas ulatuses ning algas terror, jõhkrus ja nälg. Et Elvy juhtus olema sündmuste pealtnägija, tuli tal veeta öö politsei arestimajas.
   Kulus ligi kaheksa aastat, enne kui Elvy revolutsioonihoos märatsevalt Venemaalt välja sai.
   Esialgu käsutati küll kõik need, kes olid avaldanud soovi revolutsiooni jalust pääseda, üle öö ühte raudteejaama. Neid kogunes sinna üle 20 000. Aga läks veel ligi kuu aega, kuni nad liikuma pääsesid. Ent evakueerumine ei toimunud mitte Eesti suunas läände, vaid hoopis itta. Selle üheks põhjuseks oli, et Elvyl ja tema kasuemast tädil pidi olema kusagil Vladivostoki kandis vend. Baikali järve ligiduses ootasid neid suured sekeldused. Tervelt kaheksa korda saadeti rong sellest rajoonist tagasi ja alles üheksandal korral pääsesid põgenikud edasi.

Elvy Kalepist saab Hiina marssali sekretär

Jõudnud lõpuks Vladivostokki, selgus, et nende sugulane oli sealt lahkunud Hiinasse. Vladivostokis tutvus Elvy ühe vene kindrali, krahv Slastšoviga. Noored armusid, seejärel abiellusid ja neil sündis poeg. Kaug-Idas õnnestus Elvyl lõpetada sealne kommertsgümnaasium. Pärast mitmekordseid katseid üle Siberi Eestisse pääseda ja tagasipöördumist Uuralide piirimailt, otsustasid nad põgeneda Hiinasse, kus vene kindralil oli sidemeid Hiina võimukandja Chang Tso-Liniga. Puhkenud revolutsioonis ja kodusõjas põgenes perekond oma varandust maha jättes Hiinasse.
Esimene pelgupaik leiti Harbinis. Laps ei pidanud puudusele vastu ja suri aastasena. Tekkinud segaduses jäi mees aasta hiljem kadunuks. Keeleoskus päästis siiski Elvy ja ta sai teenistusse tõlgina. Tänu oma andekusele ja heale keeleoskusele (vene, saksa, inglise ja hiina keel) sai ta Mukdenis (Shenyang) tõlgina esialgu tööd ühe Briti kindrali juures. Kindralil olid suured relvalaod Mukdenis.
Ka Hiinas oli puhkenud kodusõda ja üksteisega sõdivad kindralid vajasid relvi. Põhja-Hiina valitseja marssal Chang Tso-Lin (1873-1928) nägi, et niisugune erasekretär oleks talle vajalik. Tema pakkumised ületasid inglase oma ja Elvyst sai erasekretär võimsa marssali, hiljem viimase poja Chang Hsüeh-liangi või Zhang Xuelingi (1898 või 1901-2001) juures.
Elvyt tõmbas aga millegipärast lennunduse poole. 1924. aastal pidi Hiinas toimuma esimene lend inglise Bristol Fighter lennukil (üks väljapaistvamaid sõjalennukeid Esimeses maailmasõjas). Kui lennuk purunes mõni tund enne määratud lendu hiina piloodi katselennul, otsustas Elvy, et kui lendamine veel nii ohtlik on, siis on mõistlik oodata. Oma huvi lennunduse ja tehnika vastu põhjendas ta hiljem sellega, et oli oma vanemate ainus laps ning isa püüdis temast kasvatada poissi, ema aga tüdrukut. Tegelikult huvitus ta lendamisest juba Kaug-Idas kommertsgümnaasiumis õppides. Hiljem, 1950. aastal, on ta põhjendanud seda järgmiselt: “Selleks, et osa saada täiel määral elust ja sellest ajast, milles inimene elab. Tuhanded aastad on inimesed igatsenud lennata ja pole saanud. Nüüd korraga on see võimalik ja milleks mitte katsuda kaasa teha.“
Tema kreedoks olnuks nagu üks Aafrika vanasõna: elu tuleb võtta suure lusikaga.

Elvy saab lenduri paberid

1. aastal saatis Chang Hsüeh-liang oma sekretäri Euroopasse puhkusele. Kuid Elvyl oli villand elust pilusilmsete hiinlaste keskel. Ta jõudis üsna keerulist teed mööda (läbi Sumatra, Itaalia ja Prantsusmaa) koos tädiga lõpuks 1926. aastal Tallinna. Viibis mõnda aega kasuvanemate juures ja siirdus siis Pariisi. Pariisis hakkas kena ja energiline naine kuulsa portretisti Aleksander Jakovlevi juures õppima õlimaali, harrastas talviti Šveitsis bobisõitu (kus tuli isegi korra meistritiitlile) ja auto võidusõitu.
   Kui ta kaks aastat hiljem uuesti oma kasuvanemaid külastas, oli ta vahepeal teinud juba uue karjääri. Ta oli Pariisis abiellunud parun Rolf von Hoeningen-Bergendorffiga ja saanud Austria kodakondsuse. Abikaasa oli väga rikas ja rahvuse poolest arvatavasti sakslane või austerlane.
   Šveitsis St. Moritzi talikuurordis nägi kuulus Hollandi päritolu lennukikonstruktor Antony Fokker (1890-1939) Elvy virtuooslikku suusasõitu ja soovitas tal lendamist õppida. (Teiste andmete järgi jäi Fokkeri silm juba hoopis lennutundides pidama energilisel ja püüdlikul naisõpilasel, kelle julgus ja visadus talle meeldisid). Elvy õpinguid ei seganud isegi see, et ta oli 1931. aasta talvel kelguõnnetuse tagajärjel murdnud parema käeluu. Fokker andis omalt poolt neiule lendamiseks innustust ja kohtles teda oma lemmikõpilasena, mille tulemuseks oli, et juba pärast viit lennutundi (see oli tollal vajalik miinimumtundide arv. – H.R.) sooritas Elvy 1. augustil 1931 vajalikud eksamid ja sai esimese Eesti naisena kutselise lenduri diplomi (nr 369, ta oli seitsmes paberitega naislendur Saksamaal). Samal ajal õppis ta ka lennukimootoreid tundma ja võis varsti vabalt tegutseda mehaanikuna. “Lendasin tollal Klemm-Mercedesiga (täpsemalt Klemm L2bIIc (D-1132)) ja võisin une pealt oma lennuki mootori lahti võtta ja kokku panna,“ kinnitas Kalep ühes 1971. aastal antud intervjuus.

Lendur huulepulgaga

Saksamaal olles sooritas ta 1931. aastal lende Põhja-Aafrika, Aasia ja Euroopa õhuruumi. Ta mainis ühes hilisemas intervjuus: “Äkki igatsus sünnimaa järele osutus nii kutsuvaks, kui ei saanud teisiti, et otsustasin külastada Eestit.“ Sama aasta augustis alustas Elvy Kalep mehaanik Valter Mayeriga sportlennukiga Klemm (lennuki nimi pärines konstruktor-insener Hans Klemmi nimest) lendu marsruudil Berliin-Stettin (Szczecin) -Danzig (Gdansk) -Kaunas-Miitavi (Jelgava)-Riia -Tallinn. Juba lennu alguses Stetini juures sattus lennuk äikese ja vihma vööndisse ning pidi seal maanduma. Hädamaandumisi tuli Kalepil ette hiljemgi. Miitavi juures pidi ta eksima äikesetormis ja taas tuli ette võtta hädamaandumine. Maandumisel purunes seekord lennuki propeller. Läti uudishimulikud talupojad olid pärast hädamaandumist leidnud Elvy lennuki tiiva all peeglikese ja huulepulgaga istumas. Elvy lennupagas oli üldse väga napp: hambahari ja veel mõned hädatarvilikud pisiasjad. Vist seetõttu kutsusid Euroopa ajakirjanikud teda lenduriks huulepulgaga. Riiast Tallinna lendas ta tund ja 50 minutit ning saabus Ülemiste lennuväljale 1931. aasta 18. augustil kell 18.50. Seal ootasid teda vastuvõtjad ja ajakirjanikud.
Ajaleht Oma Maa kirjutas 20. augustil 1931: “Lennuaparaat oli kaheistmeline Klemmi tüüpi, valmistatud Fordi vabrikus. Selliseid lennukeid saab juhtida kahelt poolt. Selle lennukiga tegi ta lennuharjutusi Inglismaal tuntud lendurite juhtimisel. Maandumisel istus juhi kohal keegi noormees, sakslane (Valter Mayer – H.R.). Kuulsat naislendurit olid lennuväljal vastu võtmas õhuasjanduse tegelased ja hulk lennuväe ohvitsere koos abikaasadega. Teisi eraisikuid oli vastuvõtul vähe. Naislendurile annetati punaseid lilli. Proua Kaalep ise sõitis kohe Nõmmele, kus teatavasti elasid tema omaksed. Eestist tahab proua Kaalep sõita Soomeja sealt Brasiiliasse, et koos mõne teise lenduriga teostada ringlendu ja võimaluse korral tungida veel uurimata maaaladele Brasiilia ürgmetsades. Tallinnas külastas Elvy kasuvanemaid. Veel jõudis ta külastada Eesti naiskodukaitse esinaist Mari Raamotit, kes kinkis talle kodukaitse märgi, teedeministrit, kaitseministrit ja Kaitseliidu ülemat. 19. augustil alustas ta Tallinnast tagasilendu, et olla 2. septembril Amsterdamis laeval, kust pidi sõitma edasi sõita Lõuna-Ameerikasse. Lahkudes oli Kalep kurvameelne, sest seekord polnud teda saatmas rahvahulka.“

Ennem mingu lennuk kui Võhma sink

Tagasilennul paelus Elvyt kodumaa ilu sedavõrd, et ta otsustas Võhma juures Sagevere talu maadele (praegune Kabala valla territoorium) maanduda. Lennuki maandumine pani kogu ümbruskonna silmapilkselt kihama. Võhma alevikust ja Ollepast ning isegi kaugemalt küladest käisid sajad uudishimulikud haruldast teraslindu ja tema juhti vaatamas. Elvyle näidati kohalikke vaatamisväärsusi, Võhma Eksporttapamajas kingiti talle suitsusinki ja piimaühisuses võid. Õhtul käisid vaprat naislendurit tervitamas Pilistvere malevkonna pealik, Võhma vabatahtliku tuletõrje esimees, naiskodukaitse ja teiste seltskondlike organisatsioonide esindajad. Naislendur võeti ka Tõnu talus doktor Hans Männiku peres väga hästi vastu. Ööseks paigutati lennuk heinaküüni, mida valvasid kaitseliitlased. Tõnu talu maadelt jätkas Elvy järgmisel hommikul lendu Riia suunas. Seekord oli teda saatmas suur rahvahulk.
Sakala tolleaegne ajakirjanik Arnold Sepp meenutas seda päeva oma raamatus “Mu meelen“ järgmiselt: “Kõnetraat seinal helises ja Võhma jaoskonna arst Männik seletas erutatud toonil, et kuulus naislendur Elvy Kalep, kes praegu sooritab maailmalendu, maandus tema küüni taga heinamaal. Lennake aga kohale! Viimases fraasis aga polnud midagi kelkimise moodi sõnastust, sest meil seal Viljandi lennuväljal oli alati lennuvalmis Klemm-Hirthi ühepinnaline sportlennuk ja sõbrast lendur Ulrich Brasche elunes just poolel teel Sakala ja lennuvälja vahel.
Otsekohe informeerisime Braschet loost, kes muidugi ülimalt tuld võttis ja vähem kui tund helistamisest arvates maandusime meiegi Elvy Kalepi lennuki kõrvale Männiku küüni taha. Õigemini, Elvy lennuk oli juba küüni tõugatud ja teretamine toimus küüni väravas. Viljaküünis kokkupandud tiibadega Kalepi lennuk meenutas uinuvat liblikat. Kalep üllatas meid eeskujuliku eesti keelega. Nagu saatuse irooniaks ehitasid punased sinna talu maadele aastail 1940-1941 lennuvälja.“
Arnold Sepp meenutas Kalepit palju aastaid hiljem veel ajalehes Vaba Eesti Sõna: “Täpipealt kakskümmend viis aastat päevast, mil Võhma Männiku küüni taga maandusid need teatavad lennukid, astus Miami Eesti Majja ühe raudi puhul „tuttav naisterahvas“ endise eesti lennuväelase, nüüd aga juba ammuse Miamis elava August Mihki saatel. Viimane hakkas daami tutvustama, aga juba vaatasime teineteisele pilkudega otsa, et mis siin enam tutvustada, tuttavad olemegi. Soe teretamine läks käiku ning jutte voolas ohtrasti lendudest ja Võhma kandist. Lendav daam polnud midagi kaotanud oma nooruslikust sarmist, samuti ka mitte ladusast eesti keelest.
Mis mulle sellest teistkordsest kohtumisest ja vestlusest eriti meelde jäi, oli Elvy Kalepi hoogne lugu sellest, kuidas Võhma Eksporttapamaja saksad andnud talle lahkumisel kaasa suure suitsusingi. Hiljemini kuskil Euroopas jäänud lendav Elvy rahade poolest veidi kitsaks ja lennuk tulnud maha müüa, et laevaga Ameerikasse tagasi saada. „Aga seda suitsusinki, seda ei oleks müünud miski hinna eest!“ kinnitas daam särasilmi. „Ei raatsinud teda õieti süüagi, kuigi kõht oli tühjavõitu. Nii armsasti lõhnas teine tuttava eesti talutare järele, et ennem mingu juba lennuk, kui see Võhma sink. Nii tõingi singi Ameerikasse kaasa ja alles siin hakkas ta pidulike koosviibimiste ajel kahanema oma loomupärast kahanemist, kuni lõppes otsa vist kuskil Chicago kandis.“

Saatus viib Elvy Kalepi Ameerikasse

Ameerika mandrile minek jäi venima. 1931. aastal müüs noor naislendur oma lennuki Shelli õlifirmale ja rändas Hollandisse. 1932. aastal jõuab ta Londonis tutvuda helikopteri ühe prototüübi ehk nn autoþiiroga. 10. mail 1932 jõudis Elvy aurikuga „Pariis“ Prantsusmaalt New Yorki.
Ameerikas sai Elvy sõbrannaks kuulus naislendur Amelia Earhart (1897-1937), kes oli juba 1928. aastal lennanud koos Slim Gordoni ja Wilmar Stultziga üle Atlandi ookeani. Tema heaks tuttavaks sai ka lendur Wiley Post (1899-1935), kes hukkus lennuõnnetusel koos oma sõbra humorist Will Rogersiga 1935. aastal Alaska lähedal. Vaimukaid aforisme kirjutanud Will Rogersi mõttetera: „Parem õudne lõpp kui lõputu õudus“ osutus seekord õigeks tema enda jaoks. Post oli teinud oma esimese soololennu ümber maailma 1933. aastal 7 päeva ja 18 tunniga.
21. mail 1932 said New Yorgi Hariduse Seltsi majas austamisõhtul kokku eestlastest maailmarändurid, lendur Elvy Kalep ja ookeanipurjetaja Ahto Valter koos venna Jariiloga. Nemad olid järjekordselt ületanud Atlandi ookeani. Võib-olla seal sündis Elvyl mõte ületada Atlandi ookean lennukiga. 1932. aastal tegi ta New Yorgis tõsiseid ettevalmistusi katseks ületada esimese naisena üksinda Atlandi ookean. Kui tema sõbranna Earhart oma ettevalmistused salaja kolm päeva varem lõpule viis ja esimesena 1932. aasta mais 14 tunni ja 56 minutiga üle Atlandi lendas, siis oli Elvy Kalepi otsus, et teise naisena pole enam mõtet seda ettevõtmist korrata. Siiski ühines ta 99 lennundusest huvitatud naisega Ameerikas, kes olid 1929. aastal asutanud naislendurite organisatsiooni „Ninety-Nines“(selle asutajaliikmete arvu järgi), mille esimeseks presidendiks oli Amelia Earhart. Tänapäeval on see juba rahvusvaheline organisatsioon, kuhu kuulub ligi 6500 naislendurit 35 riigist üle kogu maailma.
Kalepil oli kavas sooritada veel üks suur ookeanilend. 15. augustil pidi ta startima koos lendur Roger Q. Williamsiga (1895-1976) olümpiamängude auks Los Angelesest Ateenasse. Algul plaanis ta sõita Eestisse, kuid ei leidnud sponsoreid. Kavatsetavast kõmulisest sõidust kirjutasid kõik suurimad Ameerika ajalehed, kuid siis selgus, et sõit jääb ära. Selle asemel teatasid ajalehed, et Elvy Kalep oli abiellunud börsimaakler W. E. Hutton-Milleriga, kes oli kategooriliselt sõidu vastu.
Eestis arvati millegipärast, et Kalep on miljonär ja ta hakkas saama abipalujatelt kirju. Kirjad saadeti New Yorgi lennujaama ja jõudsid kohale. Elvy leidis, et „selline abistamine on kahjulik, sest nad laostavad inimese moraalselt. Inimene peab oma eluga ise toime tulema.” Ta jäi sellele põhimõttele truuks ka siis, kui ise hiljem abi vajas.
Tol ajal oli lendamine kõigele vaatamata väga ohtlik. Nii oli aastail 1919-1930 katsetel üle Atlandi lennata hukkunud 28 inimest.1931. aastal püüdis Earhart lennata helikopteriga üle Ameerika, kuid see ei õnnestunud. 1937. aastal püüdis kümneid rekordeid püstitanud Earhart teha ekvaatorit mööda ringi ümber maakera, kuid jäi juuli algul koos navigaator Fred Noonaniga Vaikse ookeani kohal kadunuks. Tema kadumise kohta on mitmeid legende, ka pole teada täpset hukkumiskohta. Enne viimast õhkutõusmist kirjutas Amelia Earhart oma mehele, kirjastaja George P. Putnamile järgmised prohvetlikud read: „Palun saage aru, et ma tean suurepäraselt, millega riskin. Teen seda lihtsalt sellepärast, et tahan. Ka naised peavad püüdma teha midagi niisugust, nagu mehed. Ning kui neil ei vea, on ebaõnnestunud katse teistele väljakutseks.“
Elvy Kalepit ajendasid tegutsema arvatavasti samad mõtted.

Häda on parim õpetaja

Lendamise asemel alustas Elvy Kalep loengute pidamist Eestist ja lennuasjandusest. 1970. aastate algul meenutas ta: „Kõnelesin ameeriklastele kõigest ja kui nad küsisid, mis moodi eesti keel kõlab, siis deklameerisin sel puhul alati „Kui Kungla rahvas kuldsel aal…“ esimest salmi, mis minu arvates kõige paremini iseloomustab eesti keele ilu. Ameeriklased olid sellest vaimustuses.“ Loengute kaudse viljana sündis 1936. aastal tema esimene lasteraamat “Air babies” (Õhubeebid või Lendurlapsed – H.R.), kus peategelasteks on õde ja vend Speedy ning Happy Wings ja mille ta ise illustreeris. Oma raamatu kohta mainis Elvy Kalep hiljem, et kirjutas selle sihiga kaotada noortes ja eriti noori pidurdavates vanemates eelarvamusi ja kartust lendamise vastu. Ta polnud millegipärast oma raamatu joonistustega rahul ja ütles lepingu, kui kõik 100 000 raamatut olid maha müüdud, kirjastajaga üles. 1938. aastal ilmus raamatu teine trükk ja 2003. aastal kolmas. Kalepi loodud tegelased oli aga Ameerikas nii populaarsed, et nende järele valmistati Ameerikas isegi tapeete. Internetist võib tänapäevalgi leida pakkumisi ja soove seda raamatut omandada.
Saatesõnas kirjutas sõbranna Amelia Earhart muuhulgas järgmist: „Kui ma tegin hiljuti ülevaate lastele mõeldud lennundusalasest kirjandusest, leidsin, et kahjuks on väga vähe kirjutatud noorte jaoks. Igaüks, kes on töötanud tööstuses, teab, et kogu elanikkonnast on just noortegrupid väga tähtsad, kui asi puudutab lennukeid ja lennureise. Loodan, et “Air Babies” ja lapsed saavad headeks sõpradeks“.

57 dollarit

1. aastal alanud Teine maailmasõda tegi lõpu teatud toetuste saamisele Euroopast, samuti oli lõppenud abielu börsimaakleriga ja kuna Inglismaa Saksamaale sõjakuulutamise päeval 3. septembril oli Kalepil rahakotis vaid 57 dollarit, tuli hakata vaatama püsivama teenistuse järele. Idee pakkuda lastele midagi, mis olnuks seoses õhuvallutuse ajastuga, oli veetlev ja nii tõi Kalep Ameerika mänguasjade turule Patsie Parachute (nukk-langevarjur) – väikese langevarjuga nuku, mis õhku visates imekaunilt ja graatsiliselt maha langes.
   Siit sai alguse Kalepi uus tegevusala, mis tegi ta New Yorgis tuntuks. Ise kommenteeris ta seda üsna tagasihoidlikult: „Mõtlen välja rumalusi ja võtan neile patente ning annan töösturitele või toodan neid ise. Kas on maailmas muu peale rohkem raha välja antud kui meeldivatele rumalustele?“
   Suurt tulu see New Yorgi lähedal asunud vabrik, kus töötas 60 naist, siiski ei andnud. Et sõja ajal mehi tööstusse saada polnud, tuli tragil vabrikandil ise raskeid kaste kanda. Ülejõu käiva töö tõttu Kalep haigestus ja arst keelas tal raskete pakkide tõstmise. Lõpuks tuli tal 1946. aastal nukutehas sulgeda. Vabrikandil endal tuli aga asuda ülepingutatud tervist parandama ja kosuma. Kogu teenitud raha kulus haiguskindlustusele. 1950. aastaks oli ta taas kosunud ja mõtles välja uusi asju, võttis neile patente ja saatis müügile tuhandetesse äridesse. Viimaste seas oli ka New Yorgi suurim laste mänguasjade kauplus F. A. O. Schwarz Viiendal avenüül, mille üks vaateaken on täielikult dekoreeritud Elvy Kalepi uute nukkudega, nn Scribbles- nukkudega (kritseldaja nukk. – H.R.), mille näo võib iga laps ise joonistada ja selle tarbekorral jälle ümber teha.
   Kuidas selle uue bestsellernuku leiutamine sündis, sellest jutustas Kalep 1950. aastal järgmiselt: „Pärast nukuvabriku sulgemist jäi järele ligi 50 000 nuku pead. Hakkasin neile siis ajaviiteks nägusid joonistama. Pliiatsi viperuse tõttu hakkasin ühelt näolt joonist maha kustutama ja korraga käis peast läbi idee: miks mitte lasta seda lastel endil teha. Ja nüüd nad võivad seda teha. Nukuga saab iga laps kauplusest kaasa 5 kriidipliiatsit, kustutuslapi ja “õpperaamatu“. Nende instrumentidega võib iga laps anda oma nuku näole 1000 eri ilmet.“
   Elvy Kalep on jälle täies loomis- ja tööhoos. Tema nukud on populaarse firma Schwarzi kevadkataloogis. Tema elutempo on pöörane, sekka intervjuud ajalehtedele, raadiole ja televisioonile. Energilisel daamil mõlkus mõttes juba uue vabriku asutamine. Viimasest ei saanud siiski asja.
   Järgnevatel aastatel on temast vähe kuulda. Nii pole teada seegi, millal täpselt Kalep lendamise lõpetas. Siiski ei kadunud tema jäljed lõplikult.

Üksik hunt

1. aastal ilmus ajalehes „The Arlington News“ pikk lugu naislendur Elvy Kalepist. Samal aastal ilmus temast kirjutis ka Pedro Krusteni poolt ajalehes Vaba Eesti Sõna. Saame teada, et hoolekandelt ei otsi ta endiselt abi, vaid on uhke ja sõltumatu. Kalifornias elades juhtus 1960. aastal, et tuttavad andsid talle viis tükki nahka, mis kõik olid ise värvi. Lisasid juurde, et ta on nupukas naine ja ehk oskab ta neist midagi teha. Võib-olla kas või prillitoose. Elvy pani esialgu nahatükid voodi alla, sest prillitooside tegemine teda ei huvitanud. Poolunes aga kerkis ta silme ette värviline mosaiik: mehhiklane, kaktus… Järgmisel hommikul sai ta kelleltki papitüki ja liimi ning öine nägemus sai reaalsuseks. Pilt meeldis talle ja ta otsustas hakata uue harrastusega leiba teenima. Ta täiendas end terve aasta ja võttis seejärel oma leiutisele patendi.
   1967. aastal ei olnud tal endiselt kodu, ta sõitis mööda Ameerikat ringi, pani oma töid näitusena välja välja kallites klubides, sest kogemused näitasid, et ostjaid oma töödele võib ta leida vaid rikaste hulgast. Pedro Krusteni loost võib lugeda: „Arlingtoni raamatukogus ei käinud ta käsi hästi. Ta tühistas väljakuulutatud kursused, kuna nende vastu ei tuntud huvi.Võtsime seltsis ta pildid klaasvitriinist ja viisime välja, kus seisis ta station-wagon. Suures sõidukis oli ruumi istumiseks ainult tal endal. Kogu muu osa võttis enda alla ta varandus, mis oli vaipade all. Peamiselt pildid. Ta tõi sealt välja suure lohe. „Mu viies selline töö,” ütles ta. “Neli esimest on leidnud siiski ostja. Hind on kaks tuhat dollarit“. Sisalike ja madude nahatükkidest. Väga ilusad värvid. Nahku tellib ta Euroopast. „Ma olen nagu mustlane,“ ütleb ta autot käivitades. „Üksik hunt,“ mõtlesin ma, „uhke ja iseseisev.““
   Halveneva tervise tõttu asus ta 1986. aasta novembris elama Regency Health Care Centerisse (nn. pensionäride hotell). Tal polnud viimastel aastakümnetel kontakti kaasmaalastega, kuigi pidas end heaks eestlaseks. Elvy Kalep suri Lake Worthis (Palm Beach, Florida) 15. augustil 1989. Tal polnud USA-s omakseid. Ta maeti üksinda, unustatuna, kuid lootuses, et ehk kodumaal Eestis teda kord meenutatakse.